Suur muutus tuli mu ellu, kui hakkasin tunnistama põhimõtet: elu välismaailmas on sisemaailma peegeldus. Elus oli kaos ja mulle tundus, et ma ise ei juhi mitte midagi, karm elu ja hulk õelaid inimesi otsustavad mu üle.

Meelerännakute abiga heitsin esimest korda pilgu sügavale iseenda sisse ja leidsin sealt sihitute ja abitute mõtete hüpliku segaduse, mida saatis nutt ja hala ehk pidev kurbuse ja abituse tunne. Esimeseks üllatuseks oli puhanud ja värske tunne peale meelerännaku läbitegemist, justnagu oleksin energiaallikal käinud. See innustas edasi proovima.

Igapäevane meelerännakute praktiseerimine lõi mu sees korda ja tõi selgust, mõttemüra vähenes ja ma hakkasin endast paremini aru saama. Varem sattusin paanikasse, kui keegi küsis: „Mida sa tahad?“. Hakkasin siis kiiresti mõtlema, mida selles olukorras ja selle inimesega koos olles sobiks tahta. Nüüd oskasin oma päris soovid ja vajadused üles leida.

Meelerännakud aitasid luua silda mu sügavama olemusega, ma hakkasin kuulma intuitsiooni häält. Mõtlemine üksi ei aita piiluda tulevikku ega valida seda, mis viib parima võimaliku tulemuseni, aga intuitsioon suudab seda.

Elu on põnevam, mina ise loomingulisem, sest usaldan ikka enam seda sisemist juhatust, mis intuitsiooni kaudu meelerännakutes mu juurde jõuab. Meelerännakutes leitud rahu on nüüd mu igapäevane kaaslane ja sellel tüünel taustal kuulen igal hetkel oma hinge häält. Mu elu ise pole aga sugugi rahulik, see on täis aktiivsust ja tegutsemist, olles ettevõtja, Holistika Instituudi asutaja ja juhataja, koolitaja ja terapeut. Ma julgen riskida, teha uusi asju, sest elu allub mulle. Ma juhin oma sisemaailma ja oma elu.